Haav
Mõned inimesed arvavad, et nad on teinud iseendaga piisavalt tööd ja arendanud ennast sellise tasemeni, et võiksid elada normaalset kannatustevaba elu. Kuid saatusel (karmal) on omad prooviperioodid. Nendeks enamasti on suhted. Isegi kui inimesele tundub, et ta on teinud ära suure töö iseendaga, ning satub suhtesse milles kogeb konflikte ja ebameeldivusi, siis tuleb tal enese areng ümber hinnata. Sel lihtsal põhjusel, et suhetes ei teki konflikte, kui inimene on tõesti teinud ümber oma lapseea traumeerivatest kogemustest pärinevad suhtumised ja uskumused.
Minu juurde jõudis klient, kes on käinud enesearengu teel juba kaua aega, ning tegeleb igapäevaselt joogapraktika, nõustamiste, mantrate laulmise ja eneseteadvustamisega. Tema jaoks tähendab see igapäevatööd iseendaga. Loomulikult kui inimene on aastaid selliselt elanud, siis tekib pideva enesevaatluse tulemusena arusaam, et ollakse ületanud oma sisemised probleemid ja ümber teinud valukohad. Kuid elu tõi talle raskematel aegadel väljakutse uue töö näol, kus ta ei saanud enam oma meelepärast eluviisi jätkata, vaid pidi muutma kõike, ning asuma tööle raha teenima tööandja juurde, kes teda tema meelest piisavalt ei hinnanud ega tema panust austanud. Ta tundis end alaväärtustatuna ja alandatuna, ning ebaõiglustunnet ülemuste poolt ebaviisaka ja ebaadekvaatse käitumise osas tema suhtes. Minule seda rääkides valas ta pisaraid huuled lapselikult torssis. Ma küsisin seepeale, et “kui vanana sa end preagu tunned seda väljendades?”, alul tekitas see temas arusaamatust. Kuid kui täpsustasin küsimust, et kas praegu räägib täiskasvanud temas, või solvunud laps, siis valis ta mõistes küsimuse sisu teise variandi. Loomulikult, seda väljendas solvunud ja pettunud laps vanuses 7a. Kui ma küsisin, et mille peale ta solvus, vastas ta, et ebaõiglase kohtlemise peale. Seepeale osutasin oma küsimusega ülekandele mustrile isaga, mis lahendamata jäänuna oli projitseeritud ülemusele. Muidugi järgnes seepeale vastupanukõne isa osas, et kuidas temaga ei saavat rääkida üldse ja kuidas ta on enda selle mustriga juba tegelenud jne jne. Mida tähendab siis mustriga tegelemine, kui ei ole aru saadud elementaarsetest väikese lapsmina tunnetest, mis tekkisid lapsepõlves ootustest isale? Tegelikult on selliseid inimesi palju ja mina kohtan neid pidevalt. Kõik omast arust on tegelenud endaga piisavalt, kuid jääb mõistetamatuks miks siis olevikureaalsuses kogetakse siiski niipalju kannatusi ja negatiivseid tundeid.Vastus on lihtne:
- õpi tundma oma oleviku tundeid sellega, kellega seoses need tekivad
- küsi endalt - kus ja kellega need tunded algselt tekkisid, ning millised olid asjaolud
- kes oli see inimene kellega seoses sa neid tundeid algselt kogesid, ning miks
- kui saad aru sellest, et sinu tunded tekkisid mitte teise inimese käitumie tulemusena, vaid sinu enda olukorra tõlgendusena, siis oled juba peaaegu lõpuni jõudnud
- seega oled jõudnud oma suhtumise tuvastamiseni ja oma pretensioonist arusaamiseni
- edasi on vaja eristada selle tunde (või tunnetekompleksi) pideva esilekerkimise puhul seda väikse mina, ehk väikest last endas, kes sa kunagi olid ja..
- muuda suhtumist oma enda väiksesse minasse. Ehk siis sa ei saa muuta asjaolusid ega teisi inimesi, vaid oma suhtumist neisse, kui väikse lapse (ebapiisavat) arusaamasid olukorrast, mida sina võtsid tõena.
Selliste sammude pideva järgmise kaudu saad peagi oma negatiivsetest tundeseisunditest vabaks. Tegelikult nii lihtne see ongi. Raskena tundub see ainult ebapiisava teadmise korral, kui arvatakse, et vaja oleks teist inimest või asjaolusid muuta, kuid see osutub ületamatuks takistuseks. Ei ole vaja midagi muuta peale oma suhtumise. Ja siis muutub kogu väline reaalsus.
Kui ülalmainitud inimene seda mõistis, sai ta aru oma väikse mina ehk sisemise lapse pahameele allikast. Selleks oli tema tõlgendus isast, kui mittearmastavast ja kurjast, ning soov teda oma elust eemaldada. Ta tegi seda, mida tema ema soovis teha se ajal, kui ta oli väike. Kuna ta nägi oma ema kannatamas isa suhtumise pärast, siis sooviga aidata ema ta alateadlikult hoidis ema poole ja võttis üle ema suhtumise isasse, ning hakkas ka ise arvama, et isa ongi selline nagu ema teda nägi. Ehk hakkas nägema isa ema silmadega. Sealt tekkis isa suhtes pretensioon ja negatiivsed emotsioonid, mida hakkas iseendasse peites alla suruma. Suuremaks kasvades aga hakkas vahetama suhtepartnereid ja tööandjaid, ning kogema nende suhtes samasuguseid tundeid, nagu isa suhtes. See tõigi ta minu juurde.
Kui inimene mõistab oma pretensiooni allikat, siis on ta juba pool teest käinud. Ülejäänud pool ilmutab ennast karmiliste kontrollülsannetena tema oleviku- ja tulevikureaalsuses, justkui kontrollides seda kas ta ikka sai aru ja muutis ennast. Kui inimene sai aru, tegi endale selle mustri täiesti selgeks, siis kaovad ka karmilised ülesanded.
Kui naine ei austa oma isa, siis tal on väga raske saada endale väärikat meest ja olla teiste silmis hinnatud. Talle satuvad tulema elus sellised mehed, kes ei austa teda, või on iseloomutud ja tahtejõuetud, sest tema pretensioon isa osas on läbi töötamata, lahustamata. Tema suhtumine isasse on endiselt tõrges, negatiivne ja mitteaustav. Selliseid naisi mehed eriti ei himusta, nad tunduvad meestele millegi poolest kas ohtlikud, ebausaldusväärsed, või liiga head et olla tõsi. Ja neil on õigus, sest nende alateadlik tunnetus annab signaali, et see naine ei oska mehesse suhtuda austavalt, ega suhtuda mehesse väärikusega. Need naised kõnnivad läbi elu ebakindlana püüdes tõestada vastupidist - kui targad, intuitiivsed, tugevad ja usaldusväärsed nad on. Kui inimene püüab midagi tõestada, siis ta soovib alateadlikult varjata vastupidist endas, ehk neid lapselikke omadusi - ebakindlust, abitust, haavatavaust, rumalust jne jne, millisena ta lapsena tundis, et ei ole vastu võetud. Sellise inimese elu on pidev võitlus ja paremuse poole püüdlemine. Mõnda aega noorena pakub see pinget ja tekitab hasarti. Kuid vanemaks saades inimene väsib ja kett jookseb maha. Ja see ongi hea ja õige, sest oleks aeg otsa vaadata oma lapsepõlves tekkinud vääradele tõekspidamistele, kui identiteedi alustele, mis on varjutanud tõelise mina tegeliku olemuse. Ainult nii saabki iseendaks saada, kui haav immitsema hakkab ja täiesti lahti rebeneb. Sest haav - see ongi ego - ehk väike mina oma lapselike ebaadekvaatsete arusaamade, uskumuste ja tõlgendustega. Teistmoodi ei ole võimalik paraneda ega end hästi tunda, kui haava lahti rebendades.
Vastused puuduvad