Emotsionaalselt kättesaamatu ema mõju lapsele kasvueas

Kui laps, eriti tütar, kasvab koos emotsionaalselt kättesaamatu emaga, areneb tal välja mitmeid puudusi ja hälbeid. Ta kasvab isolatsioonis armastuse allikast, mistõttu põhiline puudus elus on tal turvatundest ja sellest tulenevatest paljudest asjadest. Selline ema võib olla ise jäänud oma vanemate armastava ja hoidvast tähelepanust ilma, mistõttu ei ole talle midagi ka ette heita. Ta on ju andnud endast oma teadlikkuse piirides parima. Kuid see ei paranda ega õigusta olukorda tütre jaoks. Ema ülesanne oligi ju oma asjades ise selgusele jõuda ja mitte korrata oma vigu lapsel, kuid kui ema ei olnud selleks võimeline, siis kandub vastav muster üle tütrele. See on loogiline, ema lihtsalt ei osanud ega saanud teisiti.

Vaatame lähemalt mis toimub emaga sellises peres. Enamasti on sellisel emal endal suheteprobleeme. Ta kas ei suuda tunda end turvaliselt suhetes, seejuures nii nais- kui meessuhetes, ning võib liiga kergelt end avada ja anduda igasugu suhtepartneritele, kes vähegi talle näitab üles armastuselaadset käitumist. Selliseid naisi on kerge kommikarbi ja lillekimbuga ära võluda, nad süttivad selle peale kergelt ja nähes vaid oma armastusesoovi, laskuvad liigagi kergelt suhetesse. Neid on kerge ära kasutada, nii seksuaalselt, materiaalselt, kui emotsionaalselt, sest neil puudub adekvaatne reaalsustaju. See tähendab, et nad ei taju reaalsust sellisena nagu see päriselt on, vaid nii nagu nad ise seda soovivad näha. Nad soovivad näha teistes oma armastatud vanemat, ning alateadlikult projitseerivad teisele oma soovitu kujundi, ning elavad siis kujutluses nagu nad oleksid armastatud teise poolt (või nagu teine teda päriselt armastaks). Soovimata näha muidugi, et see ei ole nii. See oleks liiga valus. Sellised naised elavad armastuse nimel ja armastuse pärast, neile mõeldes ongi enamus tarbimiskulturist üles ehitatud. Neil puudub kaitse adekvaatsustaju näol, ning nad oma piirideta olemuses lainetavad emotsioanaaselt, taipamata oma tegelikke vajadusi. Nad tajuvad küll, et tegutsevad ja elavad armastuse nimel, ning selle tõttu justkui elavad oma loodud soovkujutelma illusoorses maailmas, kus elavad head ja kurjad nõiad, kus toimuvad maagilised juhtumid ja imed, kus muinasjutu lõpuks peab juhtuma mõni päris ime, mis lahendaks alateadliku vajaduse lõpuni ära. Nii näiteks tuleb see prints kindlasti mõne nurga tagant lõpuks välja, kuldne kuu selgas koos rahapauna ja suure avatud südamega, ning otsimine võib lõppeda. Need naised räägivad endale palju lugusid loomaks lootust, et kunagi see armastus siiski neile tuleb.


Selliste naiste tütred on väiksena justkui abitud kerjused, kes elavad keset kaetud lauda, kuid midagi võtta ei saa. Ema armastus on reserveeritud kellegile teisele, enamasti oma kujutledavale printsile, või tulevasele õnnele, või oma ärakasutavale vägivaldsele partnerile. Need emad on mitmel moel hõivatud, ni töö, teiste inimeste, missiooni, afääride, seksuaalsuhete vm erinevatel viisidel. Kõike muud, kui lapsele avatult. Laps kogebki seda nii - kõike muud, aga mitte tema, millest kujuneb esimene arusaam endast “ma ei ole oluline ega piisav”. Päris pisikesena võib laps ema emotsionalse suletuse tõttu palju ja tihti nutta, selle tulemusena tekkida ka füüsilisi vaevusi, nagu gaasid, unetus, kergesti haigestumine jne, kuid ka emotsionaalseid tagasiside reaktsioone nagu ärevus, nutuhood, rõõmutus, hüsteeria, kuni autismini välja jne. See on imiku viis oma emale tagasisideks teada anda mida tal puudu ja vaja on. Kuid ema, elades omas illusoorses rahuldamata vajaduste rahuldamise maailmas, seda ei näe. Pigem näeb ta probleemset last, kes vajab kellegi (arstide, posijate jne) abi. Nii hakkab ema tassima muretsedes last igale poole tervendajate juurde. Selle asemel, et püüda ise end lapsele emotsionaalselt avada. Kuid kahjuks nii mõnedki emad ei saa aru, et lapsega toimuv on vaid reakstioon tema enda emostionaalsele seisundile. Seega, armastus asendatakse murega, mis tuleneb tegelikult hirmust midagi valesti teha ja sügavale peidetud süütundest, et on tehtud midagi valesti. Ei suudeta näha, et oma hirm ja süütunne tueneb tegelikkuses enda läbitöötamata kihtidest ja armastusepuudusest.


Emotsionaalselt on sellised emad mite täiskasvanud, kuigi välisel vaatlusel võiks seda kinnitada, vaid lapsed, kes jäid sellisesse vanusesse, mil toimus kõige suurem armastuse defitsiit ja selle mõju jättis lapsele kõige sügavama jälje. Mina nimetan seda murdepunktiks, kus lapsel kaob lootus. Laps võib nutta ja omal viisil pikka aega emale teada anda tema soovist armastuse järele, kuid ema ei mõista seda, kui tema teadlikkus ei ulatu mõistma enda armastuse puuduse tekkimise põhjusi ja tagamaid. Siis lahendab selline naine võrrandit justkui väliselt - enese avamise asemel püüab leida lapse aitamiseks kedagi või midagi. Selliselt tekitab ta lapsele arusaama, et armastust ei saagi saada. Lapsel on liiga raske sellega leppida, sest armastus peaks olema baasiliselt ja iseenesestmõistetavalt olemas ema poolt, kuid seda ei ole. Tegelikult laps sellega ei lepigi, selle tõttu ka tema kannatus.



Tütar, kelle ema on emotsionaalselt suletud, võib näha ema pidevalt kiirustamas, muretsemas, mitme eest pingutamas, rahutuna, rahulolematuna, seksuaalselt end pakkumas, hüsteerilisena, ning skisofreenilisena. Need on vaid mõned pikast loetelu häirtest, mis tekivad armastuse allika kuivamisest. Sisuliselt peab selline tütar jäädes essentsiaalsest kasvutingimusest - armastusest - ilma, looma oma maailma, milles see on mingil viisil olemas. Kasvõi kujutluseski. Mõned tütred sulguvad justkui autistlikult oma maailma, pöörates tähelepanu hoopis mingile hobile või huvile: näiteks loomadele, loodusele, teistele lastele, spordile, poistele vms. Üldiselt võivad nad oma valitud huvialal vägagi edukad. Neil lihtsalt ei jää midagi muud üle. Paljud sulguvad sügavale oma maailma ja loovad sellest millegi erilise, ilusa, kuid vahel ka teise äärmuse, õudsa ja hirmutava. Eriti kui kasvukeskkonnas on vägivaldse meesisiku mõju. Seda nimetatakse skisofreeniaks. Skisofreenia on tundliku lapse reaktsioon emaarmastuse puudumisele. Sellisel lapsel ei jää midagi muud üle ja teisiti oma elukeskkonnas ta reageerida ei saagi. Skisofreenia, bipolaarsuse jm konditsioonide taga on alati sügav leppimatus ja toimetulematus vanemate loodud eluolukorraga, põhiliselt aga vastus emaarmastuse puudumisele, ma mõtlen seda just ema emotsionaalse avatuse raames.


Tüdruk, kes kasvab emotsionaalselt suletud emaga, peab kasvamiseks valima kahe äärmuse vahel - kas oma maailmasse suletuse, või läbilöögivõime arendamise vahel. Ta hakkab “tubliks”, sageli isegi mehelikuks, olles meeste poolt ärakasutatud emalt saanud signaali, et naiseks kasvada on halb ja raske, naisi kasutatakse ära, vägistatakse, ja naistel on maailmas üldse raske. Ta hakkab arendama endas meestega konkureerivaid omadusi, sageli alateadlikult selleks, et emale “ette näidata kuidas peaks”, või kuidas end hoida ja kaitsta ebaõiglusest vohavas, ratsionaalsete väärtustega, julmas ja vaenulikus maailmas. Peites oma naiselikud omadused kõige sügavamasse salajasse soppi, pannakse need varjule ootama oma printsi. Need naised on pidevas pinges, mõeldes lakkamatult, püüdes meestega kõiges sammu pidada, saavad nad oma pühendumise tõttu isegi paremateks meesteks, kui need mehed emale, kes emaga koos on. Üldiselt võib sügavamale vaadates täheldada ema meestega alateadlikku konkureerimist ema armastuse pärast. Meestele püütakse koht kätte näidata, pidevalt toimub võistlemine,mis võib iga hetk võtluseks plahvatada, ning need naised teevad enamasti kõik, et võita, ning nad on päris edukad. Sellised naised võivad olla meestest julmemad, täpsemad, nutikamad, paremad igas mõttes. Nad näivad oma omadustelt isegi rohkem mehed kui mehed ise on. Nad on justkui ohtlikud relvad - väljast kullakarvalised ja rõhutatult naiselikud, seest aga siiruviirulised - eesmärgiks meestest üle olla, ning igal võimalikul viisil oma paremust tõestades. Mehed, kes selliste naiste lõksu langevad, saavad väga haiget eelkõige enda läbinägematuse tõttu. Nad tõmbuvad nende naiste atraktiivse naiseliku väljapaneku poole, justkui kärbes liimile, soovist ja vajadusest samuti armastatud olla. Selliseid signaale annavad need naised välja, kuid kui mees on käes, siis hakkavad nad talle tõestama oma paremust, alateadlikult kätte maksma emale ja isale armastuse puudumise eest. Sellisel juhul ütlevad mehed enamasti, et “ei saa aru mis naisele sisse läks, nagu oleks ära vahetatud”. Kuid naine ei ole mitte äravahetatud, vaid mees ei märganud temaga suhet luues tema kahetist loomust, kaht poolt. Seega ei märganud ta ka neid signaale, mis andsid aimu naise alateadlikust mustrist ja armastusepuudusest. Liiga kiiresti tormatakse teist süüdistama nägemata endas teise poole tõmbudes just samasugust mehhanismi.


Üldiselt need, kes on ilma jäänud ema emotsionaalsest armastusest tõmbuvad teieneteise poole magnetina, nad resoneeruvad. Neil on see omadus sarnane ja alateadlikult, ehk olles suurel määral unustuses oma motiividest, kannavad nad oma soovid partnerile üle. Pettumus tekib siis, kui partned ei saa, ei suuda, või ei küündi tegelikke vajadusi rahuldama. See on ju ka loogiline, sest partner ei olegi see armastav lapsevanem, keda otsitakse. Lihtsalt keeldutakse reaalsust nägemast, jätkatakse oma loodud illusoorses muinasjutumaailmas elamist, ning muster jätkub. Just sellel põhjusel tekivad suhtekriisid ja tülid, kui tekib arusaam, et partner ei annagi seda (ja ei saagi anda), mida alateadlikult nõudma tõtati. Kuid pimedusse jääb reaalsusetaju, et partner ei peagi pakkuma seda, mida emalt tegelikult oodati, veegi enam - ta ei saagi pakkuda. See arusaam on liiga valus ja ehmatav, ning selle tõttu enamasti seda välditakse püüdega partnerit süüdistada soovitu mittetagamises, justkui see oleks partneri anda. Sellega välditakse nagu ma ütlesin reaalsusele otsa vaatamist, sest see võib kaasa tuua ideaalmaailma mulli purunemise, mille lõhkemisel tuleb nähtavale tõeline kannatus - lapsepõlves ema emostionaalsest armastusest ilma jäämise tõttu hirm, üksindus, tühjus ja puudusetunne. Need on kui külm tuul hinges. Lihtsam on nõuda suhtepartnerilt muutust, või vahetada isegi partnerit, kui tunnistada oma tühja üksindust.



See tühi üksindus ongi seesama, mida kogeti lapsepõlves liiga tihti emaga koos kasvades. Ema tähelepanu puudumisest liiga varases eas kujuneb välja väärtusetuse- ja alaväärsustunne, sest laps ei saa turvalist armastavat tagasisidet kasvamiseks, ning peab ise oma piirid looma. See aga on väga valiulik protsess, mis käib katseeksitus meetodiga. Seega kõik loodavad piirid tekivad kogemustest endist. Need tüdrukud laskuvad liiga kergelt igaugustesse lõksudesse, suhetesse ja valearusaamadesse. Nad peavad omal nahal turvaliste piiride a arusaamade puuduse läbi kogema, saades tagasisideks valusaid hoope ja kannatusi. Võiks öelda, et selised kogemused karastavad ja õpetavad neid tüdrukuid. Siiski on see rohkem võrreldav emostionaales mõttes vastsündinu välja kiskjate kätte jätmisena, et näha kas jääb ellu, ja kui jääb, siis ilmselt peab ikka tugev indiviid olema. Selliselt kasvanud naine ongi tugev, kuid oma emostionaalse suletuse arvelt.


Neid ei ole võimalik murda, neil ei ole midagi kaotada. Eriti veel, kui oma piiride ja armastuse otsimise perioodil naid jõhkralt meeste poolt ära kasutati, vägistati, või alandati. Hoidke alt selliste naiste eest, kes sellest situatsioonist omal jõul välja on kasvanud! Sageli neid kritiseeritakse, neile heidetakse palju ette just selle tõttu, millised nad on. Kuid harvem mõistetakse, liiga väge nähakse seda, mis põhjusel on nad sellisteks muutunud. Mingil hetkel loobuvad nad ka mõistmise otsimisest, sest kaob usk armastuse olemusse üldse. Siis toimivad nad tühjade, mehhaaniliste uskumustel põhinevate olenditena, leides ventiilina aegajalt oma valu väljapäästmiseks mingi suhte või olukorra. Enamasti on nad müürinud nad end kõrgete kaitsevallide taha ja tunduvad ka teistele emotsionaalselt kättesaamatud. Kui vallid on liiga kõrged, siis jäetakse neid rahule, sest see on ka nende alateadlik soov - saada kaitset liiga karmi maailma eest. Siiski, vastuolu põhjustab sügavale maetud lapse soov ema armastuse järele, mis ei jäta rahule. Sellest kujuneb rahulolematus, mis kujundab äreva-ambvalentse ja /või bipolaarse käitumise. Sügavalt seest tuleb impulss armastust otsima, kuid elu jooksul tekkinud kaitsed summutavad selle, kui ebasoovitavat ellu kutsuva signaali. Nii võibki jõuda tüdruk või noor naine emaarmastuse soojuse kogemiseta enesetapu mõtetele, või selle sooritamiseni. Mitte sellepärast, et ta ei soovi elada, vaid sellepärast, et ta ei saa hakkama selle ambivalentse jõuga enda sees, mis loob kõike muud kui rahulikku elu ja armastust. Nad ei soovi elada sellist elu. Sageli nad kogevad oma pidevates luhtunud katsetes suhetest armastust leida palju tõrjumist, alandusi ja vägivalda, mistõttu kujundavad korduvate kogemuste puhul välja madala enesehinnagu. Nad hindavad enda väärtust selle järgi, mis tuleb väljastpoolt, teistelt, sõpradelt, eakaaslastelt, rollimudelitelt ja ühiskonna väärtussüsteemist. Selle järgi juhindudes nad eksitatakse pidevatesse mingite sobivate omaduste pealeproovimistesse, mis nende meelest võiksid anda neile rohkem väärtust ja teiste tähelepanu. Kui nende pingutused ei kanna vilja, mis on enamuse puhul ühiseks nimetajaks, siis võtavad nad seda isikliku signaalina nende endi kohta, ehk teisisõnu ebaõnnestudes ja läbikukkudes teiste tähelepanu saavutamisel kujundavad nad enda kohta vastava hinnangu, mida peavad tõeks, ning mida hakkavad kaitsma. Selliselt kujuneb ego. Ego on vaid kaitserüü armastusepuuduse käes vaevlevale hingele. Nii ütlevad nad endale “ma olen tubli, tugev, saan hakkama, julge, sõltumatu jne” vastuseks enda sisetundele “ma ei ole kellegile vajalik, oluline, ma olen nõrk, abitu, üksik, õnnetu jne”. See viimane ongi sellise lapse reaalne lapsepõlve kogemus, ehk kõik tunded, mis tekkisid ema emotsionaalsest armasusest ilma jäänuna, ning kõik muu on tekkinud selle olukorra endale selgitamise ja mingil viisil mõistmise tõttu. Laps peab ju endale olukorda kuidagimoodi põhjendama, just seda miks ema ta essentsiaalsest armastusest on ilma jäänud. Kuid kuna lapse mõistus ja elukiogemus on piiratud, siis selle tõttu kujunevad välja ka piiratud ja düsfunktsionaalsed arusaamad, millega sis minnaksegi maailma avastama. Kui tüdrukule on elu alustamiseks selline pagas antud, siis milline elu tal saab olema? Täis valu, katsumusi, alandust, hirme, vägivalda, julmust, rahuolematust, apaatsust, illusioonidesse langemist, lootusetust, enesetõestamist, võitlust ja palju palju muud. Kuid kindlasti mitte rahu, armastust, selgust, mõistetud olemist, turvatunnet ja enesekindlust. Selliselt mõjub tegelikkuses baasvajaduse rahuldamatajätmine õrnale lapsele, eriti tüdrukule. Kuid ka poisile on see suur katsumus. See on eraldi ja omaette teema, mille all kannatab suur osa meie ühiskonna meestest.


Ma ei kujuta ette kas need saavad aru selle väärtusest, kes kasvavad või on kasvanud emotsionaalselt avatud emaga. Kas neil üldse tekib selle koha peal mõistmise võimekus, sest neil ju ei ole midagi puudu. Armastuse olemasolu ja väärtust saab eriti teravalt aga tunda see, kes on sellest ilma jäänud. See pühendub ka terve elu armastuse otsingutele. Loomulikult, otsitakse ju seda millest ilma jäädi, mis mingi sisemise kompassi järgi otsustades peaks seal olema, kuid ei ole. Otsingud lõpevad aga reaalsusse lõdvestumisega, kui lastakse endal aru saada, et seda mida polnud, ei olnudki päriselt, ning selle ettekujutamine seda ka ei loo. Vaid armastuse kogemiseks on vaja jõuda oma kaitsete langetamiseni, oma müüride kokkuvarisemiseni, iseenda olemuse endale seletamise lõppemiseni, ning tõelise mõistmiseni, et see polegi kunagi olnud seal, kust oleme seda ostinud. Armastus on olnud kogu see aeg hoopis enda sees. Selle täielik mõistmine tühistab kõik valearusaamadest ja pettekujuelmadest tekkinud programmid, kogu tühise isiksuse ja valeidentiteedi. Lõdvestumine kõige hirmsamasse - tühjusse, toob lõpuks kainuse, selguse, ja tõelise mina tunde, kellel ei ole armastusepuudusest tulenevat piina olemas olnudki. Kuid see eeldab aktsepeetrimist, leppimist ja südamest tulevat soovi lõpetada kannatamine. Siis see ka juhtub. Nähtavale tuleb armastus iseenda vastu, mis on vaba kannatusest.




Eelmine
Kahtlemise halvav mõju
Järgmine
Stressitunnused

Sellel postitusel on 2 vastust

Väga hea lugu ja põhjalikult l
Ahtiseleyatud, sitähh!
Maria
25. november 2018
Nn külmkapiemade teooria on ammu kummutatud - autism ei teki emaarmastuse puudumisest ega ole tegu enda maailma sulgumisega, vaid autism on positiivse geenivaliku tulemus ja normaalne neuroloogiline variatsioon ehk täiesti tervislik viis olla ja eksisteerida. Autistide suurimad probleemid pole seotud autismiga, vaid sellega, kuidas meisse suhtutakse ja kuidas meist räägitakse.
Birgit
26. november 2018
Email again: