Kannatlikkus ja frustratsioon

Kannatlikkus ei tähenda passiivsust või taandumist, vaid väge. See on emotsionaalselt vabastav ootamise ja vaatlemise praktika, kindla intuitiivse teadmisega millal tegutseda. Kannatlikkus on selle sajandi suurim väljakutse ja väärtus, ning ma ei väsi seda teemat esile toomast, ning selle väärtusi tutvustamast. Kannatlikkus on sattunud halva hinnangu alla valedel põhjustel. Kui paljudele inmestele öelda “ole kannatlik”, tundub see ebamõistlik püüdluste summutamine, isegi kohati viktoriaanlik pohmell. Siiski, kannatlikkus on pigem kaastunde vorm, intuitsioonile häälestumine, viis leida ja hoida oma keset frustratsiooni täis maailmas.

Frustreeruda tähendab vastanduda, muutuda ebaefektiivseks ja ebaadekvaatseks. Frustratsioon on leppimatuse ja ärgitatuse seisund, kui tundub, et vajadused ei ole rahuldatud, seega ei ole võmalik tunda tänutunnet ega kaastunnet. Oleme harjunud kahjuks liiga kiirete tulemustega, mis on riskantne viis elada. Mailid liiguvad üle maailma sekunditega. Vanemad saadavad oma lastele tekstsõnumeid sööma kutsumiseks, selle asemel et teha paar sammu trepile. Hoolimata digitaalse ajastu võludest sageli jäetakse mündi teine pool tahtlikult märkamata, ning sukeldutakse eufooriliselt hüvedesse. Internetiseerumine muudab inimesed sellest aina sõltuvamaks, ning tagajärgesid on aina kirjum nimekiri. Minu jaoks on ehk kõige valusam näha tunnetusevõimest võõrandumist ja intuitsiooni hülgamist. Need on meile sisseehitatud võimsad väärtused, mis aitavad väljaarendatuna maailmas hästi toime tulla, infot saada ja meile kasulikke otsuseid vastu võtta. Siiski, kuna “kõik teevad nii”, siis järgnevad ka viimased internetivabad mohikaanlased peagi teistele, hirmust sattuda infosulgu. Tagajärjeks on aga kasvav frustratsioon ja ärevus, seletamatud meeleolukõikumised jpm. Olen 13 aasta jooksul omandanud üsna esindusliku kliendiprofiili, ning väidan, et ainsaks toimivaks lahenduseks on eluga ja oma tunnetega kontakti astumine. Selleks olen kutsunud kokku konstellatsioonipraktikumi grupi, kus liikmed saavad kokku tulles olla vahetus kontaktis, mõista oma võimeid ja tundeid, uurida inimestevahelisi ja peresüsteemi seoseid, ning teadvust ja infovälja.

Ilma kannatlikkuseta on võimalik lihtsa asja täiesti üle võlli keerata. Nii võib endale kalleid inimesi kohelda vastikult ja eemaletõukavalt selle asemel, et pakkuda neile (ja ka endale) nii vajalikku armastust ja hoidmist. Kuid kannatlikkusega on võimalik astuda samm tagasi, agressiivselt või kriitiliselt suhtumata. Sedasi muutuvad suhted spgavamaks ja tähendusrikkamaks. Kannatlikkus ongi see võti, mis avab ukse nii ihaldatud sisemisele vabadusele.

Frustratsioon pidurdab emotsionaalset vabadust. Frustratsiooni väljendamine on alateadlik katse olukorda lahendada, kuid siiski ebatervislik viis. Lahendamine on tõhus siis, kui see toimub neutraalsest ja mittevaenulikust kohast. Nii võidavad kõik. Kui oma lahenduse sooviga panna teisi kaitseolukorda, siis ei saa loota ka eeldatud tulemust. Lõppeks on kõik rahulolematud ja püüavad teineteisest kiiresti eemalduda. Frustratsioon viib lõputule rahulolematusele, juhatades elus väljakutsete karidele. See emotsioon pingestab ja tapab sõbraliku huumori. Samuti viib see lodevusele ja kohustuste vältimisele, pidevale enesetõestamisele ja -õigustamisele. Frustratsiooni võitmine elus toob märkimisväärse vabaduse, stressitaseme alanemise ja paraneb toimetulekuvõimekus.

Kannatlikkus on aktiivne tähelepanu ja teadveloleku seisund, mil puudub vajadus reageerida enne kui intuitsioon ütleb: “tuld! nüüd…”. See tähendab oma liikumise ootamist teades, et see tuleb just õigel ajal. Kui tühjened eesmärkidest ja usaldad elu voolu, siis võid rahuikult lasta supil keeda. Tegutsemine “õige” tunde ajel viib rahuldustpakkuvate tuemusteni, ning sedasi ei saa frustratsiooni ja pettumust tekkidagi. Meil võib olla teravaim intuitsioon ja sügavad insaidid (sisekaemusmomendid), kuid kui me ei jaga neid õigel ajal ja -viisil, siis ei ole neist kasu ja võivad liikuda vaid ühst kõrvast sisse teisest välja. Seetõttu ma õpetan eriti lapsevanematele lastega rääkimist, alustades kontakti loomisest ja kinnitusest, et kontakt on saavutatud. Kui kontakti ei teki, siis pole ju mõtet ka eeldada, et info on vastu võetud, omastatud ja siis pettuda, et seda ei ole juhtunud. Kahjuks on liiga paljud lapsed ja noored emotsionaalselt maha tümitatud vanemate endi kannatamatuse, rahulolematuse ja ebateadliku käitumise pärast, mille tagajärjeks on ebakindlad, ennast alandavad ja haletsevad eluga vastuollu sattunud indiviidid. Muutust tuleb hakata enda kaudu looma, alustades endast. Alul ikka kannatlikkus iseenda suhtes. Kui see kujuneb püsivaks praktikaks, siis iseenesest muutuvad ka suhted rahuldustpakkuvamaks ja rõõmuga täidetumaks.