Laste kooliskäimisest, ehk kes maksab memme vaeva?

Tahan rääkida põletavast teemast, mis kogub tuure. Viimased aastad kohe eriti. Mul tuleb kokku puutuda paljde lastega, kelle toovad minu juurde teraapiasse nende vanemad. Peaasjalikult eesmärgil neid muuta taas kooli-, ja laiemalt elu suhtes motiveerituks. Selliseid lapsi olen kohanud vanusest 7-8 kuni hilispuberteedini. Kuid on ka vanemaid lapsi, kes on olnud pikka aega alamotiveeritud ja jäänud sotsiaalsesse isolatsiooni peamiselt arvamuse tõttu, et nad on kuidagi teistsugused (halvemad), kui nende teised eakaaslased, ja/või liiga erinevad, et sobida. Sellised lapsed sageli jäävadki vanemate juurde elama ja kas ravimite peale, või uimastavate ainete- ja/või nutisõltuvusse. Nende laste vanemad on suures mures, sest nende püüdlused ja soov anda kõike, et lapsest täisväärtuslikku ühiskonnaliiget kasvatada on justkui sooritatud, kuid tulemust ei ole. Lapsest on saanud täiskasvanu kehas kinni olev pelglik abitu olend, kes ei suudagi saada täiskasvanuks. See eeldaks initsiatiivikust, tervet huvi maailma vastu, motivatsiooni ja teatavat enesekindlust. Lapsevanema jaoks on lõdvestav, kui selline indiviid leiab omale kaaslase ja majutub tolle juurde (tema enda jaoks sageli vahet pole kus ta oma nutiseadmes istub, sest pole välisel maailmal ses mõttes vahet). Kuid see ei ole hea uuele partnerile. Probleemid suhetes ei alga enne, kui on läbitud mängufaas koos kohustusliku flirtimisega, oma lapsemeelsuse väljalubamisega, mis lubab isegi rõõmu mõneks ajaks, ja selle tõttu ka pinge leevenemist. Kuid see faas varem või hiljem lõpeb, ja saabub argipäev, mis esitab taas sama küsimuse - kas nüüdseks oled valmis vastutust võtma? Iseenda eest ikka. Rääkimata siis veel järeltulevate põlvede eest. Ja siis hakkavad suhetes probleemid, ning on vaid aja küsimus, mil lapseohtu täiskasvanu taas oma vanematekoju maandub, või enamal südikusel omale mingi pinna leiab. Sealt alates diagnoositakse paljudel depressioon, ning järgneb halvematel (enamus) juhtudel antidepressantide, antipsühhootikumide ja rahustite, uinutite periood, mis võib kesta kümneid aastaid. See on ju meie ühiskonnas normaalsus, et kui inimene tuneb endas masendust (üldnimetaja kurvameelsusele, mis tuleneb teatud kindlatest asjaoludest), siis minnakse arsti juurde, kes kirjutab välja “rohud”. Inimene on sel ajal olukorras, kus ta ei adu, et need “rohud” on talle määratud kuni surmani. Elik ta süsteemi mõistes ei pea enda probleemi kolde tervendamisega tegelema, vaid võiks seda alla surudes ravimitega lihtsalt ära maskeerida. Nii koolitatakse süsteemile kuulekaid eluaegseid patsiente, kes on suurepärased kliendid - toovad pidevat raha sisse ja ei sea “ravi” kahtluse alla, vaid aktsepteerivad vaikimisi. Sealt tagasiteed leiavad vähesed, või juhtub se paljude aastate pärast. Sellise inimese elus peab juhtuma kas hea õnn, uus veidi valgustunum sõber, kokkupuude mingite vaimsete praktikate või psühhedeelikumidega, mingi suurem kriis, vm et jää hakkaks liikuma.

Tuleks nüüd tagasi nende laste juurde. Tõin välja selle, et neid süsteemis pettunud lapsi on aina enam. Neid ei suuda vanemad enam kooli sundida, meelitada, ega muul viisil motiveerida. Pigem on sedapidi, et kõik kavatsused sellest rääkida, muutuvad kergesti vastupidist efekti loovateks. Vanemad on frustratsioonis, sest arvavad, et nende kohus on lapsed koolitada ja see on ainus ja õige lahendus süsteemis ellujäämiseks, rääkimata heast toimimisest. Sestap on vanemate stress suur, kui nende enda võsukesed enam ei allu, ei soovi, ning suhtuvad lausa agressiivselt pelgalt sõna peale - kool. Kummaline kas pole? Kuidas on juhtunud see, et koolist on saanud laste jaoks võrdne vanglaga? Laste stress on vanemate omast veelgi suurem, sest iga koolilaps, kes teraapias käib, räägib vähemast, või rohkemast koolikiusamisest, ning mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate poolt.  Emotsioonid, tunnete ehedus ja õiged küsimused on eristusmaterjaliks, mis aitab valel kergesti välja tulla. Enamasti lapsed ei valeta selleks, et kooli mitte minna, vaid lihtsalt lõiguvad ennast. Sest nende käest ei küsita, vaid suunatakse neid nagu ilma oma arvamuseta mutrikesi sooritama midagi, mis on kellegi teise jaoks oluline - vanema jaoks mitte kaotada oma sotsiaalset nägu, kooli jaoks mainet, süsteemi jaoks teenijat jne. Keegi neist ei küsi lapse käest - aga mida sina soovid? mida sa tegelikult vajad? mida sa tahaksid? Ja kui ma neid küsimusi teraapias küsin, siis tekib elavnemine igas lapses ja vastused on lihtsad - ”lihtsalt sõpradega mängida”, “tulla koju ja mitte enam õppida”, “teha trenni ja käia metsas jalutamas, kelgutamas”, “olla rohkem koos vanematega” jne jne. Lapsed tahavad üldjoontes normaalset elu elada. Mitte sooritada elu kellegi huvides, või süsteemi jaoks. Nad soovivad olla märgatud, kuulatud, arvestatud. Kui sundiv olukord kodus kestab pikka aega, siis on tulemuseks sügavad alaväärsustunded, mis on kujunenud pikaajalisest vanemate käitumisest laste suhtes - kui laste soovide ja arvamusega ei arvestata, siis nad hakkavad ise enda suhtes samamoodi käituma, ning hakkavadki eeldama, et teised suhtuvad neisse samamoodi. Nii saabki alguse lapse jaoks õuduste tsükkel, kus enesehinnang langeb temaga mittearvestamise tulemusena, ning kaobki soov, huvi ja motsivatsioon. Sellised lapsed on tuleviku teraapiakliendid. Osad isegi pikkadeks aastateks, kuni eluajaks.

Kuidas seda muuta? See teema tuleks võtta ühiskonnas väga suure luubi alla. Sest, tendents on süvenev. Ükskõik kui palju terapeudid, nõiad jm aitaks, kala hakkab mädanema ikka peast, so ühiskonna probleemid algavad valitsejate suhtumisest inimestesse. Kas inimesi nähakse ühiskonda teenindavate ühesuguste hääletute seadusetäitjatena, või arvestatakse iga indiviidi unikaaset eripära, oma viisi maailma näha ja tunnetada, oma loomust. Need lapsed, kes on kuuldud, nähtud ja tunnetavad vajatud olemist, neil ei ole ka halvavat tähelepanuvajadust. Nad mõistavad enda väärtust, ning ei üle- ega alahinda ennast, kuid ei suru oma arvamust ka kellegile teisele peale. Nad teevad üldjuhul heameelega teistega asju koos, kui neisse suhtutakse kui inimestesse.

Laste probleemid algavad kodust. Kui ma küsin vanemate käest, kuidas te oma lastega suhtlete, mida talle jagate, ja mida õpetate, siis vastuse - “ma ei saa, kuna olen pidevalt tööl”, “ma ei oska”, “temaga ei saa rääkida” :vms vastuste puhul palun vaadake kõigepealt peeglisse. See enese ohriks tegemine ja vastutuse teistele (eriti süsteemile) edasi delegeerimine lootuses, et teised sellise lapsevanema eest tema võsukese osas töö ära teevad, on suur, kuid tegelikult asjatu, sest tagajärjed on valusad. Ning siis on pettumus suur, kui käies läbi kõik instantsid leitakse, et kedagi tegelikult ei huvita. Vanemat võiks ennast huvitada tema laps kõige rohkem (see aga omakorda eeldab selle vanema enese arengust huvitumist - looming on ju looja nägu). Nii oleme saabumas uude koduõppe ajastusse. Varsti on meil kodutäied lapsi, kes keelduvad välja minemast, või midagi tegemast. 

Mis me siis teeme? Lapsevanema pidev tööl käimine ei õigusta lapse sellisel viisil kohtlemist. Tuleks esitada endale hoopis uut tüüpi küsimused - mis on viga sellisel süsteemil? Või mille teenistuses inimeste heaolu ja elukvaliteet hoolimata suurest tööst ja rahateenimisest halvemaks muutub? Kuidas saaksime seda süsteemi muuta, või kohendada, et arvestada erinevate inimeste vajadusi? Lihtsalt pime usk süsteemi headusse või ülimuslikusesse ei toimi enam, see ongi see õpitud abitus, mille oma lastele edasi anname ja mis meile kõrverpeeglist vastu vaatab. Tuleb otsustada midagi ette võtta, et see tegelik vaimne pandeemia ei laieneks. Ei laieneks, sest sedasi edasi liikudes võib meil olla 10 aasta pärast pool ühiskonnast toimimiskõlbmatu, ning vaimselt sandistatud. Kes siis raha teenib, või tööd teeb, kes makse maksab? Kes siis maksab memme vaeva?


Eelmine
Inimene
Järgmine
Mentaalne ja füüsiline detox

8 vastust

Email again:
bLGVsKkPhf 8. mai 2021
lkBbHUrQyzt
KRusIPzBGi 8. mai 2021
JRcWCeKbLjGXFzo
CNqwTUMaxRZiWd 23. mai 2021
atiApKdzPqyE
LROoAzVsCIKpZ 23. mai 2021
xZzHkTBDsicqnvPN
gXdEolbZptHcnUI 4. juuli 2021
JUxzDWSVYOsRTtI
revkEiGuHQDPCOM 4. juuli 2021
AkrPxJFjMhNu
hESUZPQz 27. juuli 2021
imCeSByQKczHvWFL
WmEQPDRvAkx 27. juuli 2021
CoEfGHFtnBVavI