Millal vaimseks saadi?

Ma lõpetan ära igasugused „vaimsed“ mängud! Ma raputan end lahti kõikidest ahelatest, sest olin vähemalt 5 aastat tagasi taas end kusagile normidesse lükanud. Minu ülesanne ei ole saada võimalikult puhtamaks ja valgemaks. Ma uskusin, et peame end puhta armastuse ja valguse vibratsiooniga ümber programmeerima. Peame vabastama iga negatiivse raku. Peame tõusma oma varjust kõrgemale. Arvasin, et armastus on kõrgeim vibratsioon, kuid tegelikult on see tingimuslik.

Minu ülesanne on päriselt võtta end alasti ja kallistada ka oma „pimedamaid“ pooli, sest need on osa minust ja see on täiesti okei. Minu kõik pooled on minu jaoks okeid ja ma võtan end sellisena nagu ma olen. Ma ei hakanud vaimseks inimeseks, hipiks, veganiks ega spirituaalseks – ma ei parselda ennast taas mingitesse rühmadesse või sektidesse. Ma ei usu ega nõustu mingil juhul millegi kõrgemale tõusmisega, sest see loob rohkem varju, eraldamist ja ebakõla, suurendades lõhet inimese ja jumala vahel, taeva ja maa vahel.

Nüüd ma hakkan kuulama täielikult oma keha, söön soovi korral kasvõi kvaliteetsemat loomset toitu, ilma, et mul peaks tekkima süütunne. Joon klaasi veini, ilma, et peaksin tundma kahetsust. Kasvõi ropendan või ütlen asju ausalt otse välja, ilma, et mul peaks olema häbi. Ma pean mõistma, et ma ei saa pidevalt jälgida mis on maailmas halvasti oma peene kahjutundega, et olla ise „vaimsem ja puhtam“, lootes, et kõik nüüd muutub paremaks. Ma ei saa istuda illusioonis, kus kõik väline on minu sisemise peegeldus ja seejärel arvata, et kui see tõesti nii on, siis ma suudan üksi seda maailma ja kõiki inimesi aidata kuna ma olen ennast juba nii palju aidanud. Ma ei kavatse astuda üle oma hinge ja ma ei kavatse enam duaalsuses kümmelda. Ja see ei tee mind grammigi vähem „vaimsemaks“, sest tegelikult olen ma hing ja vaim koguaeg selles kehastuses olnud. Ma olen tegelikult väga õnnelik inimene. Aga tundsin mõneti ahelaid enda küljes ja veelgi suuremaid ahelaid selles „vaimses“ liikumises, millest ma ka osa võtsin. Tuleb eksisteerida tingimusteta ja austada nii valgust kui ka pimedust. Ja ma tean, et puhtus ei ole varjuta olemine. Puhtus on häbematus ja julgus seista silmitsi ja armastada tingimusteta kõike eksisteerivat (ka sitta) täiesti neutraalse seisukohaga.

Ma vabastan end täielikult ahelatest. Ma arvasin, et puhtalt materiaalsest ja füüsilisest maailmast välja astumisel, sisenedes omakorda „vaimsesse maailma“, ma astusin välja ka egode ja inimeste vahelistest sõdadest. Aga ma ei osanud arvata, et ka energeetilise ja „vaimse“ maailma kuvandis on nende „kõige puhtamate ja valgemate“ inimeste vahel egodevahelised sõjad ja kui seda maailma nüüd täiesti ausalt lahti kiskuda, siis sõna otseses mõttes oma õigluse või võidu jaoks minnakse välja täielikult „valguse“ vastandi rollidesse. Rääkimata siis eksisteerivatest olenditest, maavälistest rassidest ja igasugustest anomaaliatest. Nad kõik tahavad oma protsenti, kasu või jumal teab mis tühimikke täita või lõivu maksta. Koguaeg on kusagil sõda ja peab end millegi eest kaitsma ning kõik, millel on negatiiv-energia, on parseldatud musta nimekirja. See liigne ettevaatlikkus oli toonud usaldamatuse elu suhtes. Lõhestumise.

Ning nüüd on minu ülesanne hoopis olla iseenda vibratsioonis ja tõusta oktaav kõrgemale, et väljuda ka teise maailma raamidest ning liikuda sinna, kus ei ole vaja hinnanguid anda, et end millegi eest kaitsta või piirata. Kus ei ole ei halba ega head ja kus ma saan kõik vastavalt oma sisetundele otsustada, ilma, et ma peaks käituma mingisuguste „vaimsete“ sektide või normide järgi, mis on ärkajate või valgustajate peenete egode tõttu uueks võimuharuks muutunud. See koht oli järjekordne mask või loor, et „tõusta kõrgemale“, tekitades ebakooskõla ja seda nähtamatut tingimuslikku lõhet maise ja vaimse vahel. Eitamaks pimedaid pooli ja ankurdama end illusoorsesse valgusesse. Justnimelt ankurdama, et jumala eest häbist mitte maa alla vajuda.

Ma tean, mis siin maailmas ja ilmaruumis peenelt toimub. Ja ma tean, mis on mingisuguste märksõnade taga peidus. Ma päriselt arvasin, et pimedusest tuleb väljuda, selle eest põgeneda ja mingi aeg ka võidelda. Siis ma sain aru, et lihtsam on vabaks lasta ja end kaitsta. Aga see ei läinud kusagile. See on endiselt minu ümber. Igasugune reaalsuse eitamine ei aita. See on vaid illusioon lahti lasta maisusest ja pimedusest. See kõik oli mingisugune poolte valimine ja tohutu hinnangute andmine, et mis oli selles maailmas halvasti ja mis üleüldse toimub. Küll olid hädad välises maailmas ja küll on jamad energeetilises maailmas olendite ja energiate vahel. Igalpool duaalsed sõjad. Ka vaimsed maskid. Mõistsin, et lihtsam on ka need teemad kõik vabaks lasta.

Valgusega ei mata me ühtegi pimedust. Sest valgus ei ole hea ja pimedus ei ole halb. Tegelikult pimedus on see, mis samuti meile valgust pakub. Seega mida on meil karta? Kõik lihtsalt on. Kõik lihtsalt on teadlikus elus. Ainult ebateadlikus elus on duaalsus, normid, piirangud ja sõjad ning igasugused pendeldamised. Meil on valikud ja olles teadlik, saabki teha teadlikke valikuid. Enda jaoks parimaid. Ja siis ei ole sõdadel ja duaalsusel kohta. Ja kui minu sisetunde otsusel mingi valik ei kõlba, siis see ei tähenda seda üldistust, et see on kellegi teisele samuti kõlbmatu.

Inimesed üldistavad läbi oma arvamuste ja tõekspidamiste igasuguseid süsteeme universaalseks või ainutõeks ja siis annavad hinnanguid, kui keegi tema normidesse ei lasku. „Järjelikult ta on reptiil, tegeleb musta maagiaga, pole vaimne, on ebatervislik, sööb kana – järjelikult madalates sagedustel“ jne. Ja siis tekib taas lõhestus, eraldumine, ebakõla. Milline illusioon ja kuhu jäi siis mõte tingimusteta armastusest?
Vaimsus ja spirituaalsus on järjekordne helge kuvand, aga kui on vaja tribüünile astuda, siis olen ma näiliselt kõige „valgemate ja puhtamate“ inimeste udusule loori tagant tõelist palet näinud. Seega kui aus tegelikult ollakse? Kui alasti on tegelikult end kistud? Kas julgetakse ka oma teisi pooli näidata? Häbematult?

Kui lõppeb ära mingisuguste osapoolte valikud ja hea-halva/musta-valge äärmused, on meeldivaks tagajärjeks harmoonia ja tasakaalutus, null resonants ja aktsepteerivad (aktuaalne väljend: jaatavad) seisukohad. Seega taevas helendav Kuu on minu jaoks okei. Saiake, mille öösel alla kugistan, on ka okei. Ja kui ma tunnen, et tahan teha selle ühe suitsu või klaas veinikest, siis see on samuti okei. Kõik, mis on minu sees ja ümber on okei. Ma ei kavatse oma null resonantsi (neutraalset ja aktsepteeritavat seisukohta) madalama võnkesagedusega mõjutama hakata, sest kellegi jaoks on need tegevused, eluviisid ja teemad madala sagedusega. Mille eest põgenetakse siis ikkagi? Ja milleks on vaja oma elu kohendada kellegi järgi üldse?

Sellele maailmale tõelise mõju avaldamiseks ning nii individuaalselt kui ka kollektiivselt edasi liikumiseks peame me olema suutelised tõelised.
Ei ole head ega halba, kõik on nii nagu on näiteks mees- ja naisenergia. Nii nagu on Kuu ja Päike. Ja see tundub ju iseenesest mõistetav ja normaalne. Ei viitsi mina enam oma elu keeruliseks elada ja pidevalt jälgida ettevaatlikkusega enda elusamme. Lihtsam on neid tuntuid küsimusi esitada, et kas ma olen õnnelik ja mis muudatusi ma peaksin tegema, pidevad inventuurid ja elulised enesearengud. Lihtsalt olla täielikult teadlik ja püsima kohalolus, olles ühendatud inspiratsiooni ja Jumalaga/Loojaga.

Lihtsalt olla mina ise ja õnnelik. Ma tunnen ennast ja enda soove läbi ja lõhki, mis tähendab seda, et mul ei ole vaja kombata enda sisemuses, saada kellekski või pürgida kuskile, vaid hoopis on vaja end ehitada. Omas rütmis ja uues elus, uute mudelitega. Ja nagu tänavu räägitakse „uuest maailmast“, siis minu jaoks (ja võibolla ka kellegi teise, kes tunneb selle kirjutisega ühtsust) ongi uus maailm see null resonants, maskideta mängud, mille najal saab luua kõige puhtamat reaalusvormi iseendale.

Ainult tõeliselt ja autentselt, ilma kellegi või millegi mõjutusteta integreeritud olendid saavutavad manifestatsiooni jõu. Nähtamatu tuua nähtavale. Kujutatu tuua füüsiliseks.
Seega mina otsustasin nüüd astuda välja kõigest ja kõigist ning hakkan päriselt elama. Koos kõigi oma „vigadega“, mis ei ole vead, vaid on osa minust ja ma armastan neid. Ma ei kuritarvita, ei ole halbade kavatsustega ega hakkagi enda igivana elu elama, ma ei suudakski. Kuid ma pole ilmselgelt ka habras valgejuukseline, seleniidist sätendava ja sametise kristallsärava auraga ingel, kes teenib valgust, on teinekord olendite mõjutuste all ja hõiskab välja kõige kaunimad kõrgsageduslikke sädelevaid sõnu. Ma ei ole enam äärmuslik. Ma ei teeni raha ja samuti ma ei teeni inimkonda. Ma ei ole piirangutes ega millegi/kellegi teenistuses. Ma olen iseendale, siin maailmas oma ausat ja autentset rolli täitmas. Just having fun in my own way.

Ja mis saab olla veel vabastavam ja kergem, kui oma ahelatest vabaneda, tulla välja äärmuslikest maailmadest ja lõpuks öelda, et „mul on pohhui, mis teised arvavad, ma elan iseendale ja timmin selle elu nii vingeks, sest kellele ma tõestan oma vaimsust või tublidust surivoodil? Kas hõiskan oma nime valge loori tagant või hõiskan kõige paljaks rebitumal moel? Sel ajal enam kedagi ei huvita, mis minust saanud on, vaid sel ajal huvitab ainult mind ennast, mis minu elust sai..“
Niiet ma ei ole mitte keegi kui ainult mina ise. Ma ei ole mitte midagi ja samas olen ma KÕIK! Täpselt nii nagu kõige puhtam ja häbematum algolemus on. Ei vaimne tšikk, vegan ega päästa seda maailma.
Kui ma asun päästma seda maailma või kaitsma ettevaatlikkusega igat enda sammu, siis ma samahästi astuks vaba tahtena sõtta.
Kõik maailmad elan paradiislikuks iseendale. Kui kõik mõistaksid ja oskaksid seda maailma teadlikult iseendale paradiislikuks elada, siis ...

Loodan, et igal lugejal oli siit midagi kaasa haarata.
Autorit ei leidnud.
Heameelega oleksin tahtnud ise autor olla, kirjutan kõigele alla.

Eelmine
Kuidas suhtuda lockdown'i
Järgmine
Sisenemine pimeduseaega

4 vastust

Email again:
dJZAXozNS 1. oktoober 2021
EtCRXwhSMLYUz
OcLlZzeJHpWTA 1. oktoober 2021
ZWdjflnYme
KofbdVRSq 1. oktoober 2021
roMZEhTCIKe
ESCAdUYhszWJbQM 1. oktoober 2021
QCmJFySUiTvWN